Kogu perega Hispaanias vahetusüliõpilase kogemust saamas (Kati Orav)
Ülikooli magistrisse astudes mõtlesin kohe, et soovin saada osa Erasmus+ võimalusest õppida mõnda aega välismaa ülikoolis. Eelkõige selleks, et saada kogemust teises kultuuriruumis viibimisega, teises keeles õppimisega ning võimalusel uurida laiemalt oma erialasse suhtumist. Minu lugu on selles mõttes ehk natuke teistsugune, et võtsin kogemuse ette kogu perega ja loomulikult eriline seetõttu, et saime lastega koolis ja ülikoolis käimist kogeda ainult 5 nädalat, siis vallutas COVID-19 maailma. Aga kõigest järgemööda.
Õpirändeks hakkasin valmistuma varakult. Kui kandideerimine oli sügisel 2019, siis alustasin sellele eelneval kevadel. Tegin inglise keele testi, sest see oli taotlemisel nõutav dokument. Lisaks hakkasin otsima sobivat ülikooli. Süvenesin mitte ainult ülikoolide teaduskondadesse, vaid ka õppeainetesse eraldi. Guugeldamist ja uurimist sai tehtud üksjagu. Kõigi partnerülikoolide kohta uurides osutus lõpuks just Tarragona ülikool Hispaanias kõige mõistlikumaks valikuks. Seal olid mitmed põnevad ja vajalikud ained, mida vähemalt esialgu vaadates sai ka inglise keeles õppida.
Alustasin kohe, veel enne suurt suve vestlust Tarragona ülikooli kontaktisikuga. Sain aru, et see protsess algab tegelikult siis, kui mu oma ülikool on mu esitanud ja ametlikult kinnitanud. Sain aru, et kandideerimine ja isegi väljavalimine ei tähenda automaatselt, et vahetusüliõpilaseks minna saad, sest kui ei leia sobivaid aineid, mis VÕTA kaudu üle kanda sobiks, siis ei ole midagi teha. Õnneks oli Tarragona kontaktisik minuga väga vastutulelik ja kannatlik ning vahetasime päris mitu kirja, kui ma õppeainete kohta uurisin. Sobivate õppeainete valimine oli päris keeruline. Mul on hea meel, et hakkasin nii varakult tegutsema.
Näiteks leidsin väga ägedad ingliskeelsed ained, mida kahjuks ei saanud valida erinevate teaduskondade tõttu. Vahepeal oli juba tunne, et ainete leidmine ei õnnestu, aga ma ei jätnud jonni. Lõpuks leidsin psühholoogia teaduskonnast kolm ainet, mis sobisid. Minu jaoks oli oluline, et ma saan õppida aineid, mis on mulle kasuks, mitte lihtsalt välismaal õppimise kogemust saada.
Tundus, et kõik on juba valitud ja läbi mõeldud, kui tuli järgmine tore üllatus. Koordinaator küsis, et kas ma tean, et need ained on hispaania ja kataloonia keeles. Ei teadnud.
Minu esimene küsimus neile oli, et kas te soovite minult mingit keeletõendit. Ma õppisin sellel ajal natuke Hispaania keelt, aga kindlasti mitte sellisel tasemel, et oleksin testi läbinud. Andsin endale aru, et kui ma ei oska keelt, siis on mul aineid väga raske läbida. Samas mõtlesin, et kõik on lahendatav ja küll ma seal hakkama saan. Kui mu lapsed peavad hüppama pea ees tundmatusse, siis võin seda teha ka mina.
Programmi kandideerimine on minu arvates väga lihtsaks ja arusaadavaks tehtud. Õnneks aktsepteeris VÕTA komisjon minu valitud aineid ja tee oli minekuks avatud. Mind üllatas väga kiire ja professionaalne tegutsemine mõlemalt poolt. Võib-olla just Hispaania poolelt, sest levinud stereotüübid väidavad, et hispaanlastel on alati aega, kirjad viibivad jne. Minul seda kogemust ei olnud. Etteruttavalt võin öelda, et kogu Hispaanias oleku aja saime ainult ja ainult väga positiivse, kiire ning inimlikult sooja suhtluse osaliseks.
Jaanuari alguses pakkisime ennast autosse ja sõitsime Hispaaniasse. Minu õpingud pidid algama küll veebruari alguses, aga tahtsime olla varem kohal, et leida elamine, lapsed kohalikku kooli panna (seltskonna mõttes, sest nad tegelikult jäid Eesti koolist koduõppele) ning ennast mõnusalt sisse seada. See oli hea otsus, sest laste kooliga läks näiteks kolm nädalat asjaajamist. Lõpuks läksid poisid kooli täpselt samal päeval kui minul oli esimene infopäev ülikoolis. Loomulikult oli väga tore jõuda sombusest Eestist päikeselisse Hispaaniasse, kus võis kohati päeval isegi T-särgi väel olla. See andis positiivsust ja jõudu igasuguste asjaajamistega tegeleda.
Meie valikuks elukohana sai Torredembarra linn, mis asub Tarragonast 20 km Barcelona poole. Kuna elame Eestis väikeses kohas Lõuna-Eestis, siis soovisime ka Hispaanias natuke vaiksemas kohas elada. Rongiliiklus on seal hea, ehkki hiljem selgus, et mul oli oma elukohast autoga palju mugavam ja kiirem ülikooli käia. Oluline oli ka Barcelona lähedus, sest teadsime ette, et nii minul kui mu abikaasal on paar korda Eestis tööd tegemas käia. Need reisid jäid hiljem muidugi ära, sest keegi ei saanud enam reisida.
Kui praktilise poole pealt veel rääkida, siis võtsime esialgu AirBnB kaudu nädalaks elamise ja sinna jõudes hakkasime kohe otsima pikaajalist rendikodu. Minu kool pidi lõppema 23. juunil ehk viis kuud Hispaanias elamist ootas ees. Õnneks läks otsimisega ruttu ja ainult esmapilgul tundus, et jälle hulga sebimist ootab ees. Selgus, et väga mitmed kohad, ei rendi alla ühe aasta. Lisaks oli paljudes kohtades klausel, et tuleb kohe kogu üür ette ära maksta, mida me ei tahtnud teha. Leidsime korteri paarismajas natuke vaiksemas piirkonnas otse omanikult ja igakuise mõistliku üürimaksega. Käisime seda vaatamas ja tegime põhimõtteliselt kohe otsuse see elamine rentida. Me ei pidanud oma otsust kahetsema, sest tegu oli piirkonnaga, kus inimestel olid nn teised kodud (meie mõistes suvemajad) ja COVID-19 ajal ei tohtinud inimesed sinna tulla ning saime elada väga vaikses ja turvalises piirkonnas.
Kui nüüd tulla tagasi veebruarikuusse, kui koolid algasid. Mäletan oma esimest loengut aines “Motivatsioon ja emotsioon”, kus arvasin, et õppejõud räägib hispaania keeles, aga slaidid olid hoopis katalaani keeles. Pärast selgus, et ongi kakskeelne aine. Päris naljakas oli õppejõult peaaegu küsida, et: „Vabandage, mis keeles te rääkisite?“ Tunnistan ausalt, et mul oli päris suur hirm juunikuise eksami ees, aga samas olin optimistlik, et suudan selleks ajaks mingil määral keele selgeks saada ning otsida vajalikku materjali ka inglise ning eesti keeles.
Kokku oli mul kolm ainet: 6+6+3 EAP-d. Mul tuli võimalus vahetada üks 6-punktiline aine programmi vastu, mis viis vahetusüliõpilased kohalikku kooli võõrkeele õpetaja abiliseks. Kokku pidi tegema 40 kontakttundi, kus õpilastega peamiselt inglise keeles vestlen ja nende sõnavara arendan. Minu jaoks oli see väga hea võimalus näha lähemalt kohalikku haridussüsteemi ning saada palju vägevam kogemus 6 EAP eest, kui lihtsalt loengus käia. Panin mängu ka oma asjade väljamõtlemise ja suhtlusoskuse ning sain Torredembarrasse sinna kooli, kuhu mu oma lapsed läksid. Päris tore oli hommikul või peale siestat koos kooli jalutada. Olin küll abiks vanemates klassides, aga sain korraks ka oma vanema poja inglise keele tunnis käia ja nendega laulumänge teha. Noorema poja tunnini kahjuks ei jõudnud, ehkki ka see oli plaanis. Kõige rohkem oligi mul kahju sellest programmist lahkuda, sest sain seal lastega palju rääkida ja õpetajatega tuttavaks. Ennast tundes oleks see võinud lõppeda sellega, et olen aktiivne kogukonna liige. Aga COVID-19 rikkus selle võimaluse. Täpselt samamoodi nurjas ta meie pere hispaania keele õppimise plaanid, sest kui koju jäime, läks energia hoopis teistele asjadele. Loodan siiski ühel päeval hispaania keele õppimist jätkata.
Võib ka öelda, et COVID-19 tõttu jäi minu suhtlus nii kaastudengitega kui teiste vahetusüliõpilastega väga napiks. Kui loengud olid päris suure massiga, kus on raske kontakte luua, siis praktiline seminar oli väiksema seltskonnaga ja eeldas koostöö tegemist. See jõudis meil toimuda ainult ühe korra, kus juba mõne kaastudengiga jutule sain. Kahjuks aga jäi seda väheseks, et luua kontakt nii, et distantsõppel edasi suhelda. Olin plaaninud, et lähen vahetusüliõpilaste kohtumisele, et jälle näha neid, kellega infotunnis olin tuttavaks saanud. Aga seegi jäi ära.
Tegevusetuse üle me kurta ei saanud. Lapsed tegid aeg-ajalt Eesti koduõpet, meie tegime abikaasaga oma (kaug)tööd, mina püüdsin magistritööd kirjutada. Kirsiks tordil oli laste kohalik kool, huviringid ja minu ülikool – kõik see nii hispaania kui kataloonia keeles. Suures osas jäi meie elu ka isolatsioonis olles samaks, ainult kohalik õpe oli läinud internetipõhiseks, huviringe ei olnud ning kodust välja minna ei tohtinud. Kuna meil oli üürileping, mis kohustas kuni juuni lõpuni üüri maksma, siis otsustasime jääda Hispaaniasse. Meil ei olnud tegelikult vahet, kas püüame viiruse haripunkti Hispaanias või Eestis üle elada. Õnneks läks aeg ruttu ja üldiselt päris mõnusalt. Aprilli lõpus saime lastega hakata mere ääres käima ning mai algusest saime abikaasaga jooksmas käia.
Õppetöö läks märtsi keskelt kõik online-õppesse. Laste koolis võttis see kaua aega ning oli keelebarjääri tõttu päris keeruline. Lõpuks otsustasime jääda ainult Eesti koduõppele. Ülikoolis lahenes asi suhteliselt kiirelt, ehkki mitte sellisel tasemel nagu veebiavaruste kaudu Eesti kohta kuulda võis. Inglise keele programm jäi koolide sulgemise tõttu ära. Seal pidin lõpus kirjutama essee kogetu kohta ning andma täpse ülevaate tundide kohta, mida jõudsin läbi viia. Sain oma punktid ilusasti kätte. Aine “Intelligentsus ja loovus”, mis algas alles aprilli lõpus, oli veebipõhiselt päris hästi üles ehitatud. Selle läbisin isegi hindele „A“. Aga kõige keerulisem kakskeelne loeng osutus parajaks pähkliks. Sellest kukkusingi läbi, ehkki teisel korral sain juba 40st küsimusest 19 vastatud. Pean ise seda suureks saavutuseks, arvestades teema keerukust ja keelebarjääri. Minu jaoks oli online-õppes raske helifailide kasutamine. Õppejõud ütles, et piisab slaidide läbitöötamisest, kuid hiljem selgus, et eksamiks olnuks ikka väga vaja tema loenguid ka kuulata. Tegu oli psühholoogia ainega, kus viidi läbi eksperimente. Me ei saanud teha läbi praktilisi tunde, mille käigus kaastudengitega suhelda, asju läbi rääkida jne. Sellest oli küll natuke kahju.
Nüüd oleme perega Eesti kodus tagasi ja saanud nautida siinset suve. Minu jaoks oli üllatav lõpuaruandlus, mis on nii mugavaks tehtud. Ma natuke kartsin, et läbikukutud aine ja saamata punktide tõttu pean kandma rahalist kahju, kuid ka see lahenes, sest olin loengus osalenud ja eksamid teinud. Kohtasin nii mõistvat ja abistavat suhtlust kogu programmi jooksul. Oleme peres arutanud, et see kogemus oli ikka väga äge ning arvatavasti ei jää see meie viimaseks seikluseks. Loodetavasti siis juba ilma COVID-19 sekkumiseta, sest tahaks saada kogemust ka ilma 42 päeva kodus istumiseta.
Mina soovitan Erasmus+ vahetusüliõpilase programmi väga, isegi kui mu kogemus oli nii lühike ja teistmoodi. Loodetavasti andis minu lugu julgust neile, kes arvavad, et pere kõrvalt või perega koos on sellised võimalused lukus. Ei tasu karta ka keelebarjääri või läbikukkumist. Kui ise oled aktiivne, julge ja kohusetundlik, siis laheneb kõik. Kui hästi tahta, on kõik lahendatav ning inimesed sinu ümber toetavad ning aitavad.
Kati Orav
TÜ haridusinnovatsiooni eriala üliõpilane
vahetusüliõpilasena Tarragona URV ülikoolis